Kahe aasta pärast läksid Pille ja Karli suhted sassi. Pille kolis senisest perekonna ühisest kodust välja. Lapsega suhtlemiseks lepiti kokku suhtluskorra graafik. Pille arvas, et sellega on tema ja Karli kooselu puudutavad küsimused lahendatud. Üllatus oli suur, kui ühel päeval laekus Pille postkasti Karlilt kiri, milles Karl palus Pillel hüvitada pool laenulepingu järgselt Karli poolt pangale tasutud laenumaksetest. Ühtlasi nõudis Karl, et Pille maksaks edaspidi pool igakuistest laenumaksetest otse pangale. Pille oli veendunud, et kuna ühiselt võetud laenu kasutati üksnes Karli korteri parendamiseks, ei pea tema laenu pangale tagasi maksma ja see jääb Karli kohustuseks. Kooselu ajal mingeid kirjalikke kokkuleppeid selle kohta ei sõlmitud.

Laenulepingu kohaselt olid Pille ja Karl mõlemad laenusaajad. Panga ees olid endised elukaaslased solidaarvõlgnikud. See tähendab, et sõltumata laenu kasutamise otstarbest, vastutasid nad panga ees laenu tagasimaksmise eest koos. Laenu ühisel taotlemisel tasub meeles pidada, et sellega võib kaasneda kohustus laenu ka tegelikult koos tagasi maksta. Kuivõrd seaduse kohaselt peavad solidaarvõlgnikud omavahelises suhtes täitma kohustuse võrdsetes osades, oli Karlil õigus nõuda Pillelt hüvitist pooles ulatuses pangale tagasimakstud laenu summast.

Kirjeldatud olukordade vältimiseks, on elukaaslastel mõistlik enne ühiste kohustuste võtmist läbi mõelda ja kokku leppida, kes ja mis ulatuses omavahelises suhtes kohustuste täitmise eest vastutab. Näiteks, oleks Karl ja Pille saanud kirjalikult kokku leppida, et kuna laen võeti Karli korteri tarbeks, vastutab nende omavahelises suhtes laenu tagasimaksmise ees üksnes Karl. Sageli ei mõelda selliste kokkulepete vajadusele ajal, mil elukaaslased elavad õnnelikult koos ja suhted on head. Küll aga võib ebameeldivaid üllatusi tulla siis, kui kooselu saab läbi. Lahkumineku korral ununevad sageli ka poolte vahel suuliselt sõlmitud kokkulepped. Kui omavahelised suhted on juba keerulised, on mistahes kokkuleppeid raske saavutada.