Aasta hiljem tekkis Margusel uus elukaaslane, kellega Nelli sai alguses kenasti läbi. Mõne aja pärast märkas Margus lapse käitumises kummalist muutumist. Lapse ja isa nädalavahetused jäid üha harvemaks ning nende suhted halvenesid. Sageli jäi Nelli haigeks just vahetult enne isa nädalavahetust reedel pärast koolipäeva lõppu. Esmaspäeva hommikuks oli laps jälle terve ja läks kooli. Kui Margus soovis last näha nädala sees, ei olnud ema sellega nõus, kuna lapsel oli oma rutiin ja vaja õppida. Isa nädalavahetusteks organiseeris ema lapsega muid toredaid üritusi, sh spaakülastusi või sõitis lapsega linnast ära, et laps ja isa ei saaks koos aega veeta.

Margus proovis lapsega rääkida telefoni teel, kuid ühest hetkest Nelli enam kõnedele ja sõnumitele ei vastanud, tagasi ei helistanud. Lõpuks palus Margus lapse emalt abi, et ta toetaks lapse ja isa suhtlust, kuid ema teatas, et tema last sundida ei saa. Margusele jäi kogu olukord arusaamatuks, kuna ühtegi konflikti Marguse, tema lapse ja uue elukaaslase vahel sellele ei eelnenud. Ometi oli Nelli suhtumine isasse muutunud vaenulikuks.  

Laura väitis, et ta ei takista kuidagi lapse ja isa suhtlust, kuid laps lihtsalt ei soovi enam isa juurde minna ja kardab teda. Laura tegi Margusele ettepaneku rohkem Nelliga mitte ühendust võtta. Nelli pidi olema rõõmus laps ja saama koolis suurepäraselt hakkama, mistõttu ei peaks Margus Nelli heaolu pärast enam muretsema.

Kirjeldatud juhtumi puhul on tegemist lapse võõrandamisega oma lahus elavast vanemast.

Võõrandamist defineeritakse kui lapsega kooselava vanema käitumist, mille eesmärgiks on kahjustada lapse ja lahus elava vanema suhet selliselt, et laps enam teise vanemaga suhelda ei soovi. Lapse võõrandamine oma teisest vanemast on lapse vastane vaimne vägivald, mis kahjustab lapse heaolu ja arengut. Võõrandamise mõju lapsele peetakse samaväärseks seksuaalse väärkohtlemisega.

Millised on vanema/kohtu võimalused lapse ja vanema suhte taastamiseks, olukorras, kus laps ei soovi oma lahus elava vanemaga suhelda ilma objektiivse põhjuseta?

Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artiklist 8 tuleb riigile kohustus tagada lapse ja vanema suhte kaitse. Perekonnaseaduse (PKS) § 143 lg 1 näeb ette, et lapsel on õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ja mõlemal vanemal on õigus ja kohustus isiklikult suhelda oma lapsega. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et suhtluskorra eesmärgiks on tagada lapsele võimalus tunda lahus elavat vanemat ja säilitada temaga lähedased suhted. Riigi kohustus on võtta tarvitusele kõik efektiivsed meetmed, et tagada lapse ja vanema suhtlusõiguse realiseerumine.

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsuses 41736/18, Suur vs Eesti (2020) rõhutas kohus, et vanema ja lapse võimalus koos olla on perekonnaelu tuum isegi siis, kui vanemate omavaheline suhe on lõppenud. Riigi kohustuse kohta võtta positiivseid meetmeid on EIK korduvalt leidnud, et artikkel 8 sisaldab vanemate õigust meetmetele, mis aitaks neil oma lastega taasühineda, ning riigivõimude kohustust selliseid meetmeid võtta.

PKS § 143 lg 2 kohaselt peab vanem hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Vanemate lahuselu korral lepivad vanemad kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises. Vanemate vaidluse puhul määrab vanema ja lapse suhtlemise korra vanema nõudel kohus (PKS § 143 lg 2¹).

Seega, kui vanem ei saa piisavalt oma lapsega koos aega veeta või vanema ja lapse suhe on katkenud, on vanemal õigus pöörduda suhtluskorra kindlaksmääramise avaldusega kohtusse. Veelgi enam, vanemal on õigus esialgse õiguskaitse korras nõuda, et laps antaks talle viivitamatult üle ning kohtumenetluse ajaks määrataks kindlaks lapse ja vanema suhtlemise kord. Suhtluskorra täitmise kohustus lasub lapsega kooselaval vanemal.

Olukorras, kus lapsega kooselav vanem ei toeta lapse ja lahus elava vanema suhet või ei täida kohtu poolt kindlaks määratud lapsega suhtlemise korda, tuleb lapse huvidest lähtuvalt nii lastekaitsel kui kohtul sekkuda ja reageerida võimalikult kiiresti! Kui vanem ütleb, et laps ei taha teise vanema juurde minna, tuleb välja selgitada, millistel põhjustel laps oma teise vanemaga suhelda ei soovi. Kirjeldatud juhtumite puhul on ajaline faktor äärmiselt olulise tähtsusega. Kui laps on juba teisest vanemast võõrandatud, on sellel sageli pöördumatud tagajärjed. Vanem, kes takistab lapse ja lahus elava vanema suhtlust või ei toeta seda, rikub oluliselt lapse õigusi ja huve ning kahjustab lapse vaimset tervist, arengut ja heaolu.

Kohus teeb kõiki lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huve. Lapse huvides on tunda oma mõlemat vanemat ja omada mõlema vanemaga isiklikke ja lähedasi suhteid. Riigi kohustus on tagada, et lapse õigus suhelda oma mõlema vanemaga ka tegelikkuses realiseeruks.

Kehtiv õigus näeb ette efektiivsed meetmed suhtlusõiguse tagamiseks, mida kohtutel tuleb jõulisemalt rakendada. Selleks, et ära hoida lapse võõrandumist oma teisest vanemast, tuleb astuda julgemaid samme kiiremini ja rakendada seaduses toodud vajalikke abinõusid.

PKS § 134 lg 1 kohaselt, kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletusse jätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, muu hulgas käesoleva paragrahvi lõikes 3 ning käesoleva seaduse §-des 135 ja 136 loetletuid.

Vastavalt PKS § 134 lg 3 võib kohus lapse heaolu ohustamise korral teha vanema asemel lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, teha hoiatusi ja ettekirjutusi ning kehtestada keelde, samuti kohustada vanemaid järgima kohtu määratud asutuse hooldusjuhiseid. Kohus võib isiku- või varahooldusõigust piirata teatavate toimingute või teatavat liiki toimingute tegemise keelamisega.

Lapse võõrandamise juhtumite puhul on määravaks asjaolu, et laps elab igapäevaselt selle vanema mõjusfääris, kelle teadlik käitumine kahjustab lapse ja lahus elava vanema suhet. Laps on paratamatult tugevamalt seotud selle vanema arvamuse ja hoiakutega, kellega ta igapäevaselt koos elab. Mida kauem kestab olukord, kus lapse ja lahus elava vanema suhe on takistatud, seda suurem kahju tekib sellest lapsele ja tema suhtele teise vanemaga.

Selleks, et tagada lapse ja lahus elava vanema suhtlusõigus ning ära hoida lapse võõrandamist oma teisest vanemast, on kohtul võimalik rakendada erinevaid meetmeid. Esiteks, on kohtul võimalik määrata lapse ja vanema suhtluse korraldamiseks erieestkostja ja piirata lapsega kooselava vanema otsustusõigust suhtluse korraldamise küsimuses. Teiseks, on kohtul võimalik otsustada, et lapse elukoht saab olema edaspidi selle vanema juures, kellega laps ei ole saanud koos olla. Kolmandaks, on kohtul võimalik lapsega kooselava vanema hooldusõigust piirata või muuta selliselt, et lapse hooldusõigus antakse täielikult üle teisele vanemale. Kohtupraktikas on leitud, et kuigi lapsele tingib hooldusõiguse üleandmine tõenäoliselt lühiajaliselt negatiivseid emotsioone, kaalub isaga suhete taastamise pikaajaline mõju selle üles.  

Sõltumata sellest, millise meetme kohus igal konkreetsel juhtumil valib, tuleb tegutseda kiiresti. Mida kauem viibib laps vanema juures, kes tema õigusi, sh suhtlusõigust rikub, seda suuremas ohus laps on. Riik ei tohi jääda sellistes olukordades üksnes pealtvaatajaks, vaid kohtul tuleb aktiivselt sekkuda ja võtta tarvitusele kõik vajalikud, sealhulgas äärmuslikud meetmed lapse õiguste rikkumise lõpetamiseks, lapse vaimse tervise kaitseks ja lapse huvides oleva lapse ja lahus elava vanema suhte taastamiseks.